Autor: andero

“Me laieneme Euroopasse/Aasiasse vaikselt; tulevad uued tooted ja teenused, väga põnev on; järgmisel aastal on oodata võrdlemisi korralikku müügikasvu; püüame turuosa juurde saada…”

See on selline üldistatud kontsentraat ettevõtetes levinud plaanidest, mida mulle erinevate vestluste käigus tutvustatakse. Olen neis vestlustes sama rõõmus ja entusiastlik nagu need ambitsioonikad ja kahtlemata suure töövõimega inimesed, kuid ühel hetkel vahetan käiku ning küsin: „Okei, aga milline on teie plaan tipukoormusega toimetulekuks?“.

Oma aju võimekust oskame edukalt kasutada, et luua tööalaseid plaane ja ülesandeid väljaspool iseennast (vt näited alguses), kuid seejuures kipub tähelepanuta jääma, mis teisipidi toimub aju sees, kui nende plaanide ja ülesannete kallal tööle hakkame. Ning järgmisel hetkel võime oma tiimis avastada inimfaktoriga seotud probleemi. Seejuures (karjuv 😱) häda on, et kollektiivis kaardistatakse probleem pinnapealselt (näiteks, inimesed ei taha vastutust võtta 😒 pole kuidagi ühist tegutsemist) või ei taba indiviid ise õigel hetkel ära, mis tagajärgede suunas ta liigub või kuhu juba jõudnud on (näiteks, üha suurem isoleeritus ja pidevalt pingeline ning närviline aeg ei pruugi olla lihtsalt vaibi küsimus). Peame rohkem hakkama mõtlema ja otsustama ajuteaduste „ühikutes“, et vähendada töövõime ja heaoluga ning asutuse eesmärkide täitmisega seotud riske.

Vastutuse võtmine on nähtus, mida me kirjeldame ja mis meile kuidagimoodi tundekeeles tundub lihtsalt olevat, kuid ajutasandil räägime pigem näiteks sellistes terminites nagu kõrgemad kognitiivsed protsessid, millel on teatud tööprintsiibid; juhteteed ajus, mis on seotud erinevate funktsioonide avaldumisega jne. Ilma pikema neuropsühholoogilise jututa siinkohal oleks ehk moraal, et püüame inimese enda hetkeks kõrvale jätta ja ärme rohkem liiga tee – probleemist saame rääkida kõigepealt tehnilistes ühikutes, et saada aru, kuidas valem end üles ehitab. Kusjuures, see lisab motivatsiooni ka nii-öelda “vastutust mitte-võtvale inimesele endale” muuta asjade käiku.

Nüüd aga…

…meil on vaja olla väga praktiline! 

Viimasel ajal rõhutatakse nii tellijate kui pakkujate poolt, et näiteks vaimse tervise, meeskonna- või juhtimiskoolitus peab olema äärmiselt praktiline 😤😤😤😤. Nii praktiline, et teooriaks peaaegu ruumi polegi või tõdetakse uhkusega, et seda on nii vähe kui võimalik. Ikka et kohe hulk tööriistu kätte ja läheb andmiseks. Mulle tundub see muret tekitav! Kui teooria on mitmekülgne – näiteks psühholoogias on mõnikümmend erinevat teadusharu – ja hästi omandatud ning edastatud, siis peaks juba sellest kooruma välja nii palju selgitusi ja järeldusi, et mõtteaine ajab kuulaja tooliservale rakendama. Rääkimata sellest, et näited loomulikult peaksid olema elulised ja soovitused rakenduslikud. Seega, ärge kartke teooriat! Tugevad teadmised ehitavad end praktiliseks lähenemiseks üles! Asi siis siia otsa veel praktilised tööriistad viimistleda. Teisipidi tundub aga kahtlane.

Olen juba mõnda aega mitmes meediaväljaandes öelnud, et ABC koolitustega, kus rohkem on enesetutvustust ja statistikat või mille sisu saab kätte eneseabiraamatutest ja best-selleritest (kuigi osa neist on fantastilised!), enam välja ei vea (siiski pane tähele! populaarteaduslikud raamatud on väga head lähtekohad ideede ja materjali kogumiseks või täiendamiseks, kuid mida rohkem läheme valdkonnas sügavamale, seda rohkem näeme, et nende olemus ei rahulda kõrgeid ootusi ja vajadusi). Üldistamine, faktivead ja lihtsustamine jookseb liiva päriselus toimuva dünaamilisuse, nüansirohkuse ja keerukuse kõrval. Võib-olla tasub julgelt lubatud ja ülima praktilisuse taga näha vähest sisu, millega teemasid avada, põhjendada, selgitada ja seostada.

Sillates tagasi ajuteaduse „ühikutesse“, siis olen nii mõneski tippäris laienemisküsimuste, uute tegutsemispõhimõtete või üldiselt psühholoogilise heaolu teemadel otsinud lahenduskäike neurobioloogiast ja -endokrinoloogiast, neuropsühholoogiast ja -füsioloogiast ja ka psühhopatoloogiast, mõtlemispsühholoogiast ja organisatsioonikäitumisest. Ja siit siis me alles hakkame tõhusat tööriista ehitama… Seejuures väga aktiivselt ja huvitavate küsimustega tulevad kaasa erinevate tööülesannetega seotud inimesed. Selle vahemõtte idee on, et ei tasu alahinnata inimeste võimet haarata teemat!

Aeg-ajalt ja üha tihedamini on näha, et mitmetel suurkonverentsidel, võimsates paneeldiskussioonides ja palju lubavatel koolitustel räägivad erinevatest psüühika põhifunktsioonidest (kas või näiteks motivatsioon), töövõime hoidmisest, inimkäitumisest ja -mõtlemisest või spetsiifilisemalt ärevuse, läbipõlemise, depressiooni jms teemadel kõneisikud, kes on head inimesed ja neil on head kavatsused, kuid paraku kellest enamik ei ole tõsiseltvõetavalt seotud psühholoogia, psühhiaatria/meditsiini või mõne muu säärase valdkonna tundmisega. Isiklik lugu, pikk töökogemus või „põllul“ õpitu on kahtlemata väärtuslik, kuid tekib oht, et sisu on tuletatud ja üldistatud. Tihti tekib illusioon, et ollakse spetsialist ja see võtab piire maha. Ajas on näha lahjenemisefekti, kus jagatavad teadmised jäävad üha ümaramaks või ebatäpsemaks ning ka kuulajad ei pruugi teada midagi konkreetsemat nõuda lahendustena.

Aa, ja juhtidele tehakse samuti liiga

Oma väsinumatel hetkedel olen mõnikord isegi irooniliselt mõelnud, et vahel on tellija ütlemata sõnum mulle juhtimiskoolituste planeerimisel: „Meil on väga haritud ja kõrge töövõimega juhid, kuid nad juhmid, rumalad ja tobud“ (siin on lahke, sõbralik, pehme ja humoorikas alatoon -> 😃😃😃). Mulle tundub, et  30 aastat reaalteadustega seotud – neist 20 aastat tippjuhi ametis – olnud realistist skeptik teab väga hästi põhitõdesid ja arusaamu näiteks suhtlemis-, konflikti- ja koostöö psühholoogiast või isegi enesehoiust (iseaasi, kas ta neile endas muidugi hetkel ligi lubab pääseda). Küsimus on pigem selles, miks mingi reaktsioon, motiiv või muster tekib; milline on aju ehitus ja kuidas see võimaldab nii ühel kui teisel viisil reageerida; kuidas inimese psüühika tervikuna funktsioneerib; mis on see, mida näeme enda ümber ja mis võib olla see, mis on tegelikult millegi muu sümptomaatika; kuidas tekib mõtlemine ja motiivid? Siia peale viimistleme ABC; no nii manitsemiseks, et „vaata, et Sa siis ilusti käitud 😊“.

Samuti, inimeste juhte tuleb varustada adekvaatse infoga. Küsimused nagu „Kuivõrd rahul oled oma juhi tööga?“; „Kuivõrd rahul oled oma juhi poolse tunnustamisega?“; „Kas Sinu meelest tegutsetakse töökeskkonnas piisavalt töötaja heaoluga?“ ei ole (üldse) head näited teaduslikust mõtteviisist. Jamaks läheb siis, kui saadud skooridega pannakse juht tanki! Parimal juhul tekitatakse tulemustest juhile sisend, et uuri oma meeskonnas täpsemalt seisu; sellega tuleb tegeleda… Hmm, aga me ju kulutasime hiiglama palju raha millelegi, kust teadusliku mõtteviisiga lähenedes juba oleks pidanud konkreetne tegevussuund välja kooruma?! Ehk siis hea teoreetiline ettevalmistus oleks andnud juhile praktilised suunised.

Ja võib-olla siin tekibki täiuslik torm, kus metoodika, millega kaardistame või lahendame probleeme lonkab ühte jalga ning vigastatud on ka teine jalg, mis pidi toetama algusest peale tõenduspõhist tegutsemist.

Jäägu see postitus siia stiili-, mitte sisunäiteks. Lihtsalt mõttevahetusena.

Kevadel toimus Eesti üks mõjukamaid üritusi Pärnu Finantskonverents 2023, kus mul oli võimalus laval edvistada ja targutada 🐒. Tõden, et kõneldud teema on aktuaalne ka paljude muude eriala inimestele – kuula/vaata seda ning mõtteharjutusena aseta end lihtsalt vastavasse konteksti.

Kui Sul on aega <10 minti, siis ära hakka vaatama. Tee selle asemel hoopis mõni väiksem kohustus otsast lõpuni ära 😍. Hüplemine, kerimine ja paralleelne toimetamine ei ole meie infotöötlusele väga hea ja võib muuta isegi närvilisemaks. Milleks, eksole?

Suurema ajaraami olemasolul võib see ettekanne olla täitsa huvitav nii iseenda käitumis- ja mõtlemismotiivide mõistmiseks või ka juhtimisotsuste planeerimiseks. Organisatsioonis meeskonnaprotsesside ja -käitumise kohta ideede ja inspiratsiooni kogumiseks.

 

 

Koolitused nõudlikele ja konkreetsusega harjunud inimestele on mu viimase aja lemmikud! Viimati sain seda testida suure hulga inseneride ees, kui Eesti Taristuehituse Konverents 2022 raames tehtud ettekanne sai kõrgeima tagasiside ja tunnustuse kui väga hea insener-tehnilise lähenemise eest psühholoogiale ja ajutööle.

Julgelt võin väita, et saalis oli 96% mehi ja siinkohal head meeste tervise kuud! Võtame üheskoos enda saavutusvajaduse, füüsilise tervise ja psühholoogilise heaolu (analüütiliselt) käsile! 🤜 🤛 Kusjuures viimasel ajal tulevad minu koolitustel nii pauside ajal kui ka koolituse kestel küsima just mehed – ja oi kui häid küsimusi! Miks ma aga selle blogi-nupukese tegelikult olen loonud? Pean siinkohal oluliseks meeste tervise kuul korrigeerida ühiskonnas levima hakanud uhuu-teadust nagu isaroll muutuks lapse neuropsühholoogilises arengus oluliseks alates kolmandast eluaastast. See ei ole nii!

Mehed, isad – pikk ja põhjalik tõenduspõhine teaduskirjandus näitab, et isade roll oma lapse arengus on oluline igal ajahetkel. Isegi juba siis, kui ta teile patsu läbi ema kõhu viskab; ka siis kui ta ainult kakab ja tudub ning ka siis, kui ta emme seelikusabas ainult tilberdab. Paljude selliste teadusartiklite järeldus on ühene, et lapse suhtlus ja emotsionaalne lähedus oma isaga on oluline! Sellisel pehmel ideel on ülikriitiline ja väga tugev panus näiteks lapse vaimse tervise kujunemises, sotsiaalemotsionaalsete oskuste arengus, alkoholi või sõltuvusprobleemide ennetuses, õpitulemuste jätkusuutlikus saavutamises, eneseregulatsioonivõime arengus. Ma võiks jätkata ja teid laua alla rääkida ilmselt.

Kuid tasakaalustamiseks naistele (sest sooline võrdõiguslikkus kannab meid paremini ühiskonnana edasi 🤠), siis tegin ka töötuba Eesti Raamatupidamiskonverentsil 2022, kus jällegi 96% olid naised ja tulen mina viimasel minutil oma koolitussaali ning üllatusest läks kohe uni ära, sest ma ei mahtunud ise saali sisse 😀 See ei olnud väike saal. Mis toimub pingetega meie psüühikas, et huvi nii suur on, eksole? Tegelikult oli selle pildi juures rõõmustav see, et naised kipuvad selliste teemadega tegelema ennetavalt ja see on üks väga pro-aktiine hoiak! Mehed, joondume ja võtame psühholoogiast selle kõva tahu ette ja otsime lahendusi kaasaegsetest neuro-uuringutest! Elu on tegelikult ilus ja kõrge töösooritus ei pea tulema kõrge hinnaga!

Ärevus kui emotsioon ei ole meile otseselt ohtlik ega halb, kuid piisavalt vastik, et hakata selle pealt kahjulikke valikuid tegema. Pahatihti sunnib ärevus impulsiivsemaid (kuid mitte ainult!) inimesi halbade harjumuste küüsi nagu alkoholi liigtarvitamine, suitsetamine, nutisõltuvus, ebatervislikud toitumisharjumused, ületöö, saavutusvajadus jne. Kollektiivselt on aga ühiskonnas tõstatunud teemad nagu plahvatusohtlikuks muutunud töökeskkonnad, läbipõlemine, tõrksus muutuste osas, närvilisus/rahutus, töövõimetuse langus, tülid ja tolerantsuse puudumine või optimistliku meele ja tahtejõu kadumine. Kas ärevuse tõttu? – Mitte ainult, kuid üha rohkem võib-olla küll.

Käesolevas blogipostituses võtan peaaegu solvavalt pinnapealse vaatluse alla ärevuse sümptomaatika leevendamise läbi kehalise aktiivsuse. Etteruttavalt pean tõdema, et käesolevas postituses ei kajasta ma kaugeltki kõiki olulisi seoseid füüsilise aktiivsuse ja ärevuse vahel ning kahjuks jääb käsitlusest välja ka ülioluline ärevuse kognitiivne pool. Üks asi korraga või nii. Reeglina oma koolitustel ärevuse ja liikumise teemast juttu teha ei jõua, kuna koolitusformaatide töötempo ei võimalda keerukate juhtimis- ja meeskonnaküsimuste juures seda teemat alati sisse tuua. Samas on see teema, ilma milleta ei hakka lahenema ka paljud keerukamad probleemid. Jäägu see siis tinglikult “erahuviks”, millega siin blogipostituses tutvuda. No, ja minu erahuvi on muuseas ka spordipsühholoogia. Saigi pusle kokku.

Miks edasi lugeda?

Kui ärevus kontrolli alt väljub, siis võivad tekkida tõsisemad riskid tervisele. Ärevuse kestva sümptomaatikaga on seotud näiteks ärevushäirete ja depressiooni teke või suurenenud südame-veresoonkonnahaiguste riskid, mille tõttu inimene kaotab kvaliteetselt elatud eluaastaid. Puudutab see mind? Seda, kui tõenäoliselt see iga indiviidi tabab, on peaaegu võimatu usaldusväärselt öelda. Teoreetiliselt aga on põhjuseid ärevusega maadlemiseks murettekitavalt palju meie ümber ja pahatihti kipuvad nad ka praktikas jõustuma. Aga mille pärast? Pahatihti ei osata ärevusele anda tema õige nimi, vaid kannatatakse arusaamatu närvilisuse, läbipõlemise, rahutuse, isegi viha ja üldiselt kehva enesetunde segu. Kui vaatame postituse algusesse, siis näeme, et kallutatud teadmatuses teeme enda ajukeemia ning lõpuks ka terve füüsilise keha jaoks valikuid, mille tulemuse tagasipööramine eeldab kergematel juhtudel sunniviisilt puhkust ja taastumist, kuid keerukamatel juhtudel psühhoteraapiat ning ravimeid.

Millest siis alustada?

Närvisüsteem otsib tasakaalu! Kuigi ärevus ja ärevushäire on psüühikas esinev nähtus, siis selle leevendamiseks tuleb pöörata tähelepanu enda füüsilisele liigutamisele ja treeningutele. Väga raske on lõpuni ärevusest vabaneda, kui närvisüsteemis on tekkinud tasakaalutus. Üheks närvisüsteemi tasakaalutuse tunnuseks, millel võib muuhulgas olla roll ärevusel, on lihaspinged, mis võivad avalduda näiteks kanges kaelas, suutmatuses lõdvestuda, hammaste kokkusurumises, seedimisprobleemides, rahutus unes jne. Mehhanism, läbi mille füüsiline aktiivsus aitab kaasa ärevuse sümptomaatika leevenemisele, on tegelikult just lihaste pingutamine. Siinkohal kehtib olemuselt üks kaunis närvisüsteemi tööprintsiip, et igale lihaspingutusele järgneb lihaslõdvestus ja vastupidi. Tasakaal, eksole. Treening paneb meid tegema just seda lisapingutust lihastes, millele närvisüsteem vastab lõdvestamisega. Ole siiski mõõdukas ennekõike!

Kuid lähme veelgi füsioloogilisemaks. Mõnikord ei pruugi me teadlikult enda ärevust – rääkimata füsioloogilisi muutuseid – õigel ajal märgata, kuna elutempo sunnib meid tegutsema, mitte peatuma. Alateadlike muremõtete, psühholoogilise stressi ja ärevuse olemasolu avaldub näiteks uneaegses kõrgemas südamelöögisageduses ning väiksemas südamelöögi variatiivsuses. Seda kasutatakse mitmetes meditsiinilistes uuringutes ka mõõdikuna, et saada täpsem ülevaade närvisüsteemi reaktiivsusest stressile. Kui kõrgema südamelöögisageduse leevendamiseks töötavad mitmed rahunemistehnikad, siis just madala südamelöögisageduse variatiivsuse ennetamiseks soovitataksegi teatud juhtudel seda treeninguga veidi tõsta, et aidata oma kehal vabaneda ärevusest. Siinkohal pea muidugi kindlasti nõu ka enda arstiga!

Lihtlabane tähelepanu eemale juhtimine. Treeningu lisaefekt, mis tekib, on meie tähelepanu eemaldumine meid ärevaks tegevalt aspektilt – kehaline pingutus haarab liiga palju ressursse, et jääks aega muretseda. Seejärel hakkavad toimuma muutused juba ka ajukeemias, mille raames toodetakse juurde ärevuse vastaseid keemilisi elemente nagu serotoniin, gamma-aminovõihape, endokannabinoidid. Teisisõnu, ajus taastuvad ressursid, mis on loodud akuutsete ja tormiliste emotsioonide ning tunnetega toime tulema.

Ohoo. Kehaline aktiivsus ja sport aitab inimesel üle saada ka ärevuse tundlikkusest, mida võib pidada nii kognitiivse, füüsilise kui emotsionaalse poole kombinatsiooniks. Osa inimesi katastrofiseerib enda jaoks ärevusega kaasnevaid paratamatuid kehalisi sümptomeid ja tundmusi nagu südamepekslemine, hapnikupuudus, ‘õõnes’ tunne või reaalsustaju kadumine. Kui rääkida konkreetselt ärevusest, siis üldjuhul ei ole need inimesele sel juhul kuidagi kahjulikud, vaid tegemist ongi üleaktiveeritud närvisüsteemiga. Intensiivse treeningu paratamatu tulemus on see, et me aktiveerime endas need samad tunded, kuid saame seejuures ka tagasisidet, et midagi hullu ei juhtu – kõik on turvaline. Pärast treeningut on isegi hea tunne. Kliinilised uurimused näitavad, et treeningul selliste sümptomite kogemine aitab näiteks paanikahoo või akuutse ärevushoo puhul psühholoogiliselt paremini toime tulla ja piisava harjumise tulemusena neile mitte liigselt tähelepanu pöörata. Samm ärevusest ülesaamiseks ja selle normaliseerimise suunas on astutud! Muuseas, kui paljud lugejatest näiteks kardavad esineda just sel põhjusel, et süda tahab rinnust välja hüpata?! 🙂 Alustada võib lühiajalisest aeroobsest treeningust ning liikuda intensiivsete lühitreeningute peale. Mida intensiivsema koormuse enda võimete kohta trennis kätte saame, seda rohkem iseendale tagasisidestame, et teatud füsioloogilised sümptomid on äärmiselt ebamugavad, kuid sinnapaika see ka jääb – need saavad läbi. Muuseas, aeroobne või anaeroobne treening ei ole siinkohal ainus võimalus. Üha rohkem tõstab pead jõutreening, millel on lugematu hulk samu mehhanisme, kuid näiteks ka ülioluline panus meie keha üldise funktsionaalsuse säilitamises kui vananeme.

 

Olgu siis veel toonitatud, et kui räägime puhtalt ärevusest, siis on tegemist otsustava käitumisega pakkida oma trenniasjad kokku ja minna trenni. Sellele järgneb hulk positiivseid muutuseid kehas ja psüühikas! Ärevushäire puhul kuulub kehaline aktiivsus aga ühe vältimatu ravivõtte juurde. Enda sooritus- ja treeningvõime adekvaatseks hindamiseks ning terviklikuma pildi saamiseks pea lisaks käesoleva postitusele nõu ka teiste erialaspetsialistidega.